Viljapuu-tüvevähk (Neonectria ditissima) õunapuul, kuid haigustekitaja nakatab ka pirnipuud jt.
Haigustunnused
Haigustunnuseks on tüvele tekkivad ümmargused või ovaalsed surnud koorega alad, mis sageli saavad alguse haavanditest (mehaanilistest vigastustest). Väikestel okstel ja viljaoksel võib nakkus ümbritseda kogu oksa, koor sageli narmendab ning hooaja lõpuks oksad kuivavad. Suurematel okstel või tüvel on kahjustatud piirkond kaetud surnud koorega. Vähihaavanditel tekivad aastatega kõrgendatud vallitaolised servad, kui puukoor üritab katmata ala kohale tagasi kasvada. Mõnikord peatab kalluse (haavakude) tootmine seente sissetungi. Muul ajal tungib seen uuesti kalluse koesse ning aktiivne seene kasv taastub järgmisel hooajal, andes vanematele vähihaavanditele ringikujulise (tsoneeritud) või märklauataolise välimuse. Vanemate haavade puhul võib hävida koor ning paljastub surnud puit. Viljapuu-tüvevähk nõrgestab järk-järgult koort ning lõpuks oks või puu sureb.
Vähihaavanditel võib näha 1-2 mm läbimõõduga erkpunased kuni oranže seene viljakehi. Kevadel ja sügisel vihmaperioodidel väljuvad viljakehadest kotteosed, mis levivad tuule ja vee abil haavanidiesse (külmalõhed, päikesepõletus jt). Haigustekitajad nakatavad oksi ja nii saab alguse vähktõve areng. Seen talvitub seeneniidistikuna kahjustuskohas ja kotteostena viljakehades.
Ennetamine ja tõrje
Tüvevähk on tõsisem märgadel, rasketel, happelistel muldadel, seega pöörake tähelepanu drenaažile ja tõstke vajadusel mulla pH-d lupjamisega.
Lõigake kahjustatud oksad, suurematel okstel proovige kogu nakatunud osa välja lõigata, kuni värske rohelise koeni. Haavade uuesti nakatumise vältimiseks katke lõikehaavad pookevaha või haavapeitsiga.
