Vaarikamardikas (Byturus tomentosus), sarnane liik on tulimardikas (B. ochraceus), viimane on seotud eelkõige maamõõlaga (Geum urbanum).
Tunnused ja levik
Mardikad on pruunikad, kuni 5 mm pikkused väikesed ja suhteliselt vähemärgatavad. Mardikad kahjustavad nii mets- kui kultuurvaarikaid ja murakat.
Kuigi vaarikamardika vastsed (tõugud) on vaarikakasvatajate jaoks kahjurid, võib täiskasvanuid leida mitmesuguste taimede õietolmust toitumas, eelkõige viirpuul ja tulikalistel.
Vaarikal söövad mardikad noori lehti ning närivad õitesse väikseid auke, hävitades nii tolmukaid kui emakaid.
Emased munevad õitele, munemine langeb kokku kevadel vaarikate massilise õitsemisega. Kui vastsed ehk tõugud (rahvasuus vaarikaussid) kooruvad, söövad nad arenevat vilja. Toitumisel kaevuvad vastsed viljadesse ning sageli ei avasta me neid enne koristust. Kahjustatud viljad jäävad väikeseks, kärbuvad, moonduvad, on kõvad ning võivad mädaneda. Toitumise lõpetanud vastsed kukuvad end maha ning poevad mulda nukkuma, osa jäävad vastsena talvituma ning nukkuvad alles järgmise aasta sügisel.
Noormardikad väljuvad suve teisel poolel, toituvad ning talvituvad juba täiskasvanud mardikana oma peremeestaimede all olevas mullas.
Ennetamine ja tõrje
Vähem kahjustatakse hilisema õitsemise algusega sorte ning praktiliselt ei kahjustata taasviljuvad vaarikad, kuna nende õitsemine on veelgi hilisem.
Mardikate seireks ja püüdmiseks kasutage valgeid liimipüüniseid. Vajadusel saab teha keemilist tõrjet, õige aeg on enne õitsemist, õiepungade eraldumise faasis, sel ajal mardikad toituvad, et hakata õige pea munema.
Reavahede harimine hävitab kahjuri erinevaid arengujärke.
