Vaarika-lehetäi (Aphis idaei) on vaarikakasvatuse laienedes meil päris oluliseks kahjuriks muutunud.
Tunnused ja levik
Vaarika-lehetäid on pisikesed umbes 2 mm pikkused tuhmjad helerohelised või kollaka värvusega putukad.
Nii vastsed kui valmikud imevad taimemahla. Kahjustuse tulemusena võrsed deformeeruvadi, lehed kõverduvad, iseloomulik on okste otstes tugevad lehekägarad.
Kui keskkonnatingimused on soodsad on vaarika-lehetäidel 7-8 põlvkonda aastas.
Kuna vaarikas on väga vastuvõtlik viirushaigustele, mängivad lehetäid olulist rolli ka viiruste vektoritena (levitajatena). Talvituvad munad munetakse sügisel jooksva aasta võrsete tippu, kas leherootsu ja varre kinnitumiskohta või punga alusele. Kevadel aprilli lõpus mai alguses võib kooruda munadest juba esimene põlvkond.
Vaarikat võivad kahjustada ka mitmed teised lehetäide liigid nagu suur vaarika lehetäi (Amphorophora idaei), kurgi-lehetäi (Aphis gossypii) jne.
Kahjuri elutegevus nõrgestab taime, väheneb talvekindlus ja taimed muutuvad külmaõrnaks. Samuti väheneb viljade kvaliteet.
Ennetamine ja tõrje
Tõrje sama, mis teiste lehetäide puhul.
Lisaks võib sügisel, kui võrsetel enam lehti pole vaadelda luubiga võrsete hargnemiskohti ja punga aluseid. Kui leiate mune võib tugevalt asustatud võrsed välja lõigata.
