Roosi-tahmlaiksus (Diplocarpon rosae) on laialt levinud seenhaigus, mis levib kõige aktiivsemalt hiliskevadel või varasügisel.
Haigustunnused ja levik
Haigustunnused avalduvad sageli suve teisel poolel ning esmalt alumistel lehtedel. Lehed muutuvad kollakaks ning neile ilmuvad ebakorrapärased mustad laigud (vaata pilte).
Kuigi seen taime ei tapa võib see soodsatel tingimustel põhjustada lehtede täielikku varisemist. Haigus nõrgestab roosi ning ta on vastuvõtlikum teistele kahjustajatele.
Haigustekitaja talvitub nakatunud lehtedel, võrsetel kui ka pungadel. Eoste idanemiseks ja peremeesorganismi epidermisesse tungimiseks on vaja, et lehekude oleks vähemalt seitse tundi pidevalt märg.
Seen kasvab taimekoes peamiselt parenhüümi ja lehtede ülemise epidermise vahel, harva vastavas alumises osas, luues seal tiheda seeneniitide võrgustiku. Seeneniidistikus arenevad seene viljakehad, mis toodavad soodsate tingimuste püsimisel katkematult uusi eoseid nakatades uusi lehti. Haiguse arenguks on ideaalne 20–27 °C.
Sügise lõpus moodustuvad langenud lehtedes olevas seeneniidistikus uued viljakehad, milles eosed kasvavad ja idanevad järgmisel kevadel.
Ennetamine ja tõrje
Nakatunud ning maha langenud lehtede eemaldamine aeglustab nakkuse levikut.
Kui kastate lehti, veenduge, et lehed kuivaksid kiiresti.
Koduaias on eelkõige ennetavad võtted. Tõrjeks võib vaadata kauplustest väävili ja vase tooteid. Samuti võib proovida söögisooda lahusega (1 tl söögisoodat, 1 liitris vees, lisada rohelist seepi). Kuna nakkuse kõige intensiivsem periood on kuumade ilmadega tuleks sellel perioodil pritsida iga 10-12 päeva tagant. Aga ennetavat pritsimist võiks alustada juba kevadel, kui lehtib.
Ja muidugi lehtede hoolikas ära koristamine ning põletamine hilissügisel.
