Patogeeni levik ja haigustunnused
Nakkuse varajases faasis ilmuvad lehtede alumisele pinnale iseloomulikud väikesed valged, õrnad, ämblikuvõrgutaolised seeneniidistiku laigud (Foto 1). Jahukastele tundlikel sortidel areneb lehtedel tihe seeneniidistik, mis toodab arvukalt koniide ja annab sellele laigule pulbrilise välimuse (Foto 2). Soodsates tingimustes laigud laienevad ja ühinevad, kuni kogu lehe alumine pind on kaetud. Mõnel maasikasordil seeneniidistik ei arene nii intensiivselt, mistõttu on valgeid laike raske näha (Foto 3). Selle asemel tekivad lehe alumisele pinnale ebakorrapärased kollased või punakaspruunid laigud, mis lõpuks tungivad läbi lehe ülemisele pinnale. Tugevalt nakatunud lehtede servad kõverduvad ülespoole. Mõnikord tekivad lehtede alaküljel olevas seeneniidistikus tumedad ümarad viljakehad (peiteoslad e. kleistoteetsiumid, suguline arengujärk). Algul on viljakehad valged, kuid muutuvad küpsedes mustaks.
Jahukaste nakatab ka õisi, mille tõttu viljad ei arene või arenevad ebanormaalselt on läikivad ja väiksemad ning ei valmi (foto 4). Vastuvõtlikumad viljad muutuvad kiiresti pudruks ja kergelt nahkjaks. Varajases kasvufaasis nakatunud marjad jäävad rohekaspruuniks ega valmi. Lisaks koloniseerib P. aphanis vanemaid vilju, tekitades seemnetel häguse mütseeli kasvu (Foto 5, foto 6). Mõlemat tüüpi nakkus võib vähendada viljade kvaliteeti ja saagikust. Haigestunud taimede kasv seiskub, marju peaaegu polegi. Sügisel nakatuvad ka noored võsundid.
Soodsate tingimuste korral levivad koniidid tuule abil nakatunud taimedelt laiali. Jahukaste arengut ja levikut soodustab mõõdukas kuni kõrge õhuniiskus ja temperatuur vahemikus 15–27°. Jahukaste areng ei peatu põua korral. Patogeenile sobib suhteliselt kõrge õhuniiskus, ca 75%, vihm ja kaste pärsivad seente arengut. Patogeen talvitub nakatunud taimeosadel seeneniidistikuna, kuid väga harva ka viljakehadena.
Haiguse ennetamine ja tõrje
