Tunnused ja levik
Lehise-pahktäid (Adelges laricis) toituvad lehise okastest. Suure kahjustuse korral okkad muudavad värvi on kergelt pundunud ning ja igas suunas ebakorrapäraselt kõverdunud.
Lehetäid on tumerohelised kuni mustad ning kaetud vahaja eritisega. Lehis on tegelikult lehise-pahktäi sekundaarne peremeestaim, millel pahkade moodustumist ei toimu, esmane peremeestaim on kuusk (Picea).
Kuuskedel tekivad kreemja värvusega 1–1,5 cm läbimõõduga, keraja kuju ja vahaja tekstuuriga pahad. Paha sees elavad vastsed, kes täiskasvanuks saades väljuvad ning lendavad lehistele munema. Munetakse jooksva aasta lehise võrsetele. Munadest väljunud vastsed toituvad lehiste okastel ning talvituvad punga lähedal. Kevadel arenevad vastsetest emased, kes munevad suuri munakogumikke, kellest arenevad nii tiivulised kui tiivutud järglased, kes on kaetud valge nö villatutikestega. Suve jooksul võib lehistel olla mitu põlvkonda pahtäisid.
Tiivulised vormid rändavad tagasi kuusele, seal arenevad lehise-pahktäi suguisendid ning hiljem viljastatud munadest noored vastsed, kes talvituvad kuuseokstel.
Kevadel toituvad vastsed kuuse pungasoomustest, kutsudes esile paha (vt pilti).
Tõrje
Üldiselt pahktäisid tõrjuda ei ole vaja, kuusel võib eemaldada pahad, et kahjuri arengutsükkel peatada.
Lehisel on vajalik tõrje siis, kui tegemist on noore puuga ja okkad paistavad, kui lumega kaetud.
Tõrjuda saab nii looduslike vahenditega nagu parafiiniõli või roheline seep, samuti erinevate keemiliste insektitsiididega.