Maasika-seemnenäkk (Harpalus rufipes) kuulub jooksiklaste (Carabidae) sugukonda ning on Eestis laialt levinud liik. Enamasti peetakse teda kasulikuks putukaks, sest ta hävitab umbrohuseemneid ning toitub mitmesugustest taimekahjuritest. Suure arvukuse korral võib ta aga põhjustada maasikakasvatuses märkimisväärset majanduslikku kahju.
Kuigi seemnenäkki käsitletakse sageli maasika kahjurina, on tegemist segatoidulise liigiga, kelle roll põllumajanduses on vastuoluline – ühest küljest aitab ta vähendada umbrohtude ja kahjurite arvukust, teisalt võib kahjustada valmivaid maasikavilju.
Levik
Maasika-seemnenäkk on levinud peaaegu kogu Euroopas ning suures osas parasvöötme Aasiast. Inimtegevuse tulemusel on liik levinud ka Põhja-Ameerikasse.
Eestis on ta tavaline liik nii põllumaadel, rohumaadel kui ka aedades. Kõige sagedamini võib teda kohata maasika-, köögivilja- ja teraviljapõldudel ning põlluservades.
Valmikud on aktiivsed peamiselt hämaras ja öösel aprillist novembrini, kusjuures suurim aktiivsus langeb kevadesse ja hilissuvesse. Päeval varjuvad nad mulla pragudesse, kivide, taimejäänuste, multši ja maasikakanga alla.
Tunnused ja paljunemine
Täiskasvanud mardikas on 11–16 mm pikkune. Keha on läikiv mustjas kuni tumepruun ning jalad ja tundlad iseloomulikult punakaspruunid.
Emane muneb umbes 10–15 muna mulda tavaliselt augustis. Vastsed arenevad mullas, kus rajavad kuni 17 cm sügavusi püstiseid urge. Erinevalt paljudest teistest jooksiklastest toituvad seemnenäki vastsed peamiselt seemnetest, mida nad koguvad maa-alustesse urgudesse. Eelistatud toiduks on kõrreliste ja valge hanemaltsa (Chenopodium album) seemned.
On kindlaks tehtud, et vastsed toituvad talveperioodil maa-alustes hoidlates kogutud seemnevarudest ning kolmanda kasvujärgu vastsed ei pruugi enam üldse maapinnale tulla. Suuremad vastsed võivad talvituda samades urgudes ning lõpetada arengu järgmisel kevadel.
Valmikud on segatoidulised ning suure osa nende toidust moodustavad väikesed selgrootud, näiteks lehetäid, röövikud ja kärbsevastsed. Seetõttu peetakse liiki oluliseks looduslikuks kahjurite piirajaks. Lisaks söövad valmikud umbrohuseemneid ning valmivate maasikate pinnal olevaid pähklikesi.
Talvituvad peamiselt valmikud, kuid talvituda võivad ka suuremad vastsed. Uus põlvkond ilmub suve lõpus ning osaliselt kattub eelmise põlvkonnaga. Elutsükli pikkus sõltub kliimast.
Kahjustus
Maasika-seemnenäkk kahjustab peamiselt valmivaid ja küpseid vilju.
Erinevalt nälkjatest või lindudest ei söö ta maasika viljaliha, vaid närib vilja pinnalt pähklikesed (rahvakeeli seemned). Mardikas võib pähklikesed eemaldada tervikuna või närida need kestadest tühjaks, mille tagajärjel tekivad vilja pinnale iseloomulikud väikesed süvendid. Kõige tüüpilisem tunnus on marja alla või maasikakangale kogunenud pähklikeste kestad.
Kahjustatud marjad nakatuvad kergemini hahkhallitusse ja teistesse mädanikesse ning muutuvad kiiresti turustamiskõlbmatuks. Suure arvukuse korral võib kahjustuda märkimisväärne osa saagist.
Kuna seemnenäkk liigub peamiselt maapinnal, kahjustuvad sagedamini mullaga või maasikakangaga kokkupuutuvad viljad.
Ennetamine ja tõrje
Praegu puudub usaldusväärne keemiline tõrje, mida saaks kasutada saagi valmimise ja koristamise ajal.
Kõige tõhusam on kahjustuse ennetamine.
Soovitatav on:
- Korjata regulaarselt küpsed, kahjustatud ja maha kukkunud marjad.
- Hoia istandus ja põlluservad võimalikult umbrohupuhtana, sest umbrohuseemned on seemnenäki oluline toiduallikas.
- Hoia istanduse vahed ja servad korras.
- Jälgi regulaarselt kahjustuste ilmnemist, eriti saagi valmimise ajal.
- Pööra tähelepanu võimalikele sordierinevustele, sest praktilised tähelepanekud viitavad, et pehmema viljaga sordid võivad olla kahjustustele vastuvõtlikumad.
Kuna maasikat kasvatatakse samal kasvukohal sageli mitu aastat järjest ning seemnenäki vastsed arenevad mullas, võivad püsivad istandused soodustada populatsiooni püsimist. Samuti võivad maasikakangas ja multš pakkuda valmikutele sobivaid päevaseid peidukohti.
Kuigi maasika-seemnenäkk võib suure arvukuse korral põhjustada saagikahju, peetakse teda põllumajandusökosüsteemis tervikuna oluliseks looduslikuks kahjurite ja umbrohuseemnete piirajaks. Tema tõrjel tuleks lähtuda integreeritud taimekaitse põhimõtetest ning vältida põhjendamatut insektitsiidide kasutamist.
