Harilik külmavaksik (Operophtera brumata) on meil väga levinud. Sarnane liik on metsa-külmavaksik (O. fagata), kes võib samuti toituda viljapuudel, kuid eelistab toidutaimena kaske.
Tunnused ja levik
Röövikud söövad õie ja lehepungadesse auke, hiljem ka lehdedesse. Leida võib neid lehtede vahelt, mis on võrgendiga kokkutõmmatud. Suuremad röövikud söövad ära kogu lehe, järele jäävad vaid leherood.
Rööviku võivad kahjustada ka noori vilju, mis deformeeruvad. Mõnel aastal võib tekitada olulist kahju.
Harilik külmavaksiku röövik on heleroheline või kollakas, kollakaspruuni peaga ning 5 jalapaariga. Metsa-külmavaksiku röövikud on musta või tumepruuni peaga, keha algselt rohekas must, kuid hiljem muutuvad kollakasrohelisemaks.
Liiguvad iseloomulikult nö maad mõõtes.
Kesksuvel laskub täiskasvanud röövik mullapinnale ning läheb mulda nukkuma. Külmavaksiku liblikad ilmuvad alles sügisel pärast esimesi öökülmi. Pärast paaritumist, puu tüvel, ronib emane liblikas noortele okstele munema. Munad munetakse kooreprakku, korba alla, peamiselt punga lähedusse. Röövik koorub pungade paisumise ajal.
Ennetamine ja tõrje
Emane liblikas on lennuvõimetu, seega saab neid kahjureid koduaias liimivöödega püüda, et takistada puu võrale munemast. Liimivööd tuleb paigaldada enne esimesi öökülmasid, tavaliselt septembris.
