Valgemädanik küüslaugul (Sclerotinia sclerotiorum ja Stromatinia cepivora)

Küüslaugu-valgemädanikku võivad põhjustada kaks bioloogiliselt erinevat seenhaigust. Kuigi nende nimi ja peamised sümptomid – valge seenmütseel ja mustad sklerootsiumid – on sarnased, on nende levikubioloogia ja ohtlikkus aias erinevad.

Haigustunnused ja levik

1. Valge mügarliudik (Sclerotinia sclerotiorum):
See on laia peremeestaimede ringiga haigustekitaja, mis kahjustab üle 400 taimeliigi, sealhulgas aeduba, hernest, porgandit, tomatit ja paljusid umbrohtusid. Küüslaugul tunneb selle haiguse ära märgatavate, umbes 2–8 mm suuruste ebakorrapärase kujuga mustade seenemügarate ehk sklerootsiumide järgi. Need arenevad valge vatitaolise hallituskirme sees või sibulasoomuste vahel.

Levik ja püsivus: Seen moodustab viljakehi, mis paiskavad õhku eoseid. Eosed kanduvad tuulega pikkade vahemaade taha, mistõttu võib nakkus tulla ka väljaspoolt peenart. Haigus levib ka taimede vahelise otsese kontakti kaudu. Sklerootsiumid säilivad mullas eluvõimelisena tavaliselt 5–8 aastat.

2. Sibula-valgemädanik (Stromatinia cepivora):
See haigustekitaja on spetsialiseerunud ründama ainult laugu (Allium) perekonna liikmeid, nagu küüslauk, sibul ja porru. Teisi aiavilju see ei kahjusta. Haiguse tunnuseks on väga väikesed, umbes 0,5 mm läbimõõduga ümmargused mustad sklerootsiumid, mis meenutavad mooniseemneid.

Levik ja püsivus: Erinevalt eelmisest liigist ei levi see haigus tuulega levivate eoste abil. Nakkus levib peamiselt saastunud istutusmaterjali või nakatunud mullaga, mis kandub edasi tööriistade, jalanõude või tehnikaga. Seen aktiveerub mullas alles peremeestaime juureeritiste mõjul. See haigustekitaja on erakordselt visa, säilides mullas puhkeseisundis 30–40 aastat.

Üldised sümptomid ja keskkond

Mõlema haiguse puhul on esimesteks nähtavateks tunnusteks lehtede kolletumine ja närbumine, mis algab vanematest lehtedest. Seen lagundab sibula põhja ja juurestiku, mistõttu taime kasv kängub ja nakatunud taimed tulevad mullast kergelt üles tõmmates lahti. Nakatunud kudedel on alati näha iseloomulik valge vatitaoline seeneniidistik.

Haigust soodustab tihe taimede seis, pikaajaline kõrge õhuniiskus ning jahe ja niiske muld. Optimaalne temperatuur haiguse arenguks on 15–21 °C, temperatuuril üle 22 °C seente elutegevus pidurdub.

Ennetamine ja tõrje

  • Haiguskindlaid sorte ei ole teada. Kasutage ainult tervet ja kontrollitud istutusmaterjali. Kui sibulapartiil on näha musti sklerootsiume, on kogu partii saastunud ja seda ei tohi seemneks kasutada.
  • Järgige ranget viljavaheldust. Kui mullas on tuvastatud sibula-valgemädanik (S. cepivora), tuleks nakatunud alal vältida laukude kasvatamist aastakümneid.
  • Puhastage ja peske kõik tööriistad ning jalanõud pärast nakatunud alal töötamist, et vältida sklerootsiumide kandmist puhastele pindadele.
  • Haigustunnustega taimed tuleb koos ümbritseva mullaga ettevaatlikult välja kaevata ja hävitada. Nakatunud taimi ei tohi panna komposti, kuna sklerootsiumid säilitavad seal eluvõime ja levivad hiljem koos mullaga mööda aeda laiali.
  • Vältige ülekastmist ja tagage peenardel hea drenaaž, et vähendada liigniiskust mulla pinnakihis.
Scroll to Top