Ristõieliste nuuter ehk kapsanuuter (Plasmodiophora brassicae) võib nakatada kõiki ristõieliste sugukonda kuuluvaid looduslike või kultuurtaimede liike.
Haigustunnused ja levik
Esmaseks haigustunnuseks on sageli pisut punakas või kiduram taim ning mullast välja tõmmates on taime juurtel pahataolised moodustised.
On olukordi, kus kasvuperioodi alguses pole haiged taimed visuaalselt tervetest eristatavad, kuid mullapinnalt on paksendid juurtel juba näha. Juurtel moodustunud paksendid takistavad taimedel toitainete omastamist ja vee transporti.
Haigus kulmineerub taimede hukuga ning mulla nakatumisega patogeeni puhkeeostega. Puhkeeosed säilivad mullas või taimejäänustel elujõulisena väga pikka aega. Soojad ja niisked sügisilmad soodustavad patogeeni levikut, seetõttu nakkuse tugevus varieerub erinevatel aastatel ja on otseses sõltuvuses ilmastikust.
Sobiva peremeestaime olemasolul idanevad mullas puhkeeosed, mis vabastavad esmaseid taime juurtesse tungivaid zoospoore ehk rändeoseid. Seejärel moodustuvad juurekarvas plasmoodiumid ehk hulktuumsed rakukehad, mis omakorda moodustavad rändeoslaid, millest vabanevad sekundaarsed zoospoorid. Need omakorda tungivad peremeestaime juurtesse ning tekivtavad paksendeid.
Juure kõdunemisel satuvad miljonid puhkeeosed taas mulda, levides seejuures mullavee, jalanõude, põllumasinate, loomsete väljaheidete ja taimejäätmetega edasi.
Fotod: Meelis Värnik
Ennetamine ja tõrje
Haiguse esinemise tõenäosus on suurem halvasti õhustatud liigniiskel happelisel mullal.
Nakkuse levikut mõjutab ka erinevate elementide – kaltsiumi, boori, lämmastiku – sisaldus mullas. Kõrgem kaltsiumi sisaldus vähendab juurekarvade infektsiooni ja plasmoodiumide küpsusastet. Ent boori madala sisalduse korral mullas ei suuda kaltsiumiioonid nakatumist kontrollida. Samuti võib lämmastiku kõrgem sisaldus mullas pärssida haigustekitaja levikut.
Kõige olulisem on happeliste muldade lupjamine, ristõieliste umbrohtude tõrjumine, korralik viljavaheldus ning põllutööriistade puhtana hoidmine.
