Luuviljaliste lehepõletik (Stigmina carpophila). See haigus on laialt levinud ning pole ainult kirsipuude probleem. Luuviljaliste lehepõletik kahjustab peaaegu kõiki luuviljalisi: aprikoose (kõige tundlikumad!), virsikuid, mandlipuid, ploome ja isegi dekoratiivseid vorme nagu loorberkirsipuu (P. laurocerasus).
Tunnused ja levik
Seen põhjustab kahjustusi lehtedel, viljadel, pungadel, õitel ja noortel võrsetel. Lehtedele tekivad ringikujulised lillakaspruunid laigud, millel on mõnikord klorootiline (heledam) halo. Lehekude langeb 1–2 nädala pärast välja ja lehed muutuvad “auklikuks”. Tugeva kahjustuse korral lehed varisevad enneaegselt.
Haigus võib põhjustada noorte viljade varisemist, korduvad nakatumised nõrgestavad puid ja vähendavad oluliselt saagikust. Iseloomulik on täpikese või laigu punakaslilla halo (ääris), mille sees on pruunikas kärnataoline keskkoht – see on seene poolt hävitatud viljakoor.
Seen ei kahjusta ainult lehti ja vilju, vaid tekitab okstele paksendeid ja vaigujooksu (kummivoolust). Need on n-ö reservuaarid, kus haigustekitaja talvitub ja millest vabanemine on tõrje võtmeküsimus.
Nakkuseks on soodne eelkõige kauakestev niiske ilm. Eoste idanemine võib toimuda juba väga madalatel temperatuuridel (isegi +1 °C juures), kui on piisavalt niiskust. See selgitab, miks märg kevad on nii ohtlik. Haigus levib lülieostega, mille levik pidurdub kuivades tingimustes. Patogeen talvitub nakatunud lehe- ja õiepungades ning väikeste okste vähikolletes.
Ennetamine ja tõrje
- Võra regulaarne harvendamine on oluline. Hea õhuliikumine kiirendab lehtede kuivamist, mis on peamine takistus eoste idanemisele.
- Kõik haigustunnustega, vähilaikudega või kuivanud oksad tuleb välja lõigata ja põletada. Pelgalt riisumisest ei piisa, sest eosed püsivad taimejäänustel elujõulisena.
- Sügisene tõrje: Kõige olulisem aeg on lehtede langemise ajal (u 50% lehtedest on langenud). Sel ajal tehtud vaske sisaldava preparaadiga (nt Bordeaux’ segu) pritsimine kaitseb pungi ja oksapragusid talvituma jäävate eoste eest.
- Kevadine tõrje: Pritsimine pungade puhkemise ajal ja uuesti pärast õitsemist (kui viljahakatistelt langeb “tups”). Pritsimist tuleks korrata 10–14 päeva järel, kui ilmad on jätkuvalt niisked.
