Laomädanikku (mõrumädanikku) põhjustavad nii perekonna Gloeosporium (peamiselt G. album ja G. perennans) ja Colletotrichum (peamiselt C. gloeosporiodes ja C.acutatum) liigid kui ka liik Glomerella cingulata.
Tunnused ja levik
Laomädanik on üks olulisemaid õuntel (ka pirnil) esinevaid seenhaigusi, mis põhjustab kogu maailmas niiskete ja soojade ilmastikutingimuste korral märkimisväärset majanduslikku kahju.
Mõrumädanikku põhjustavatel seeneliikidel on väga lai peremeestaimede ring. Kõikide nimetatud seente elutsüklid ja epidemioloogia on sarnased. Kõik nad talvituvad viljapuuaias vähktõvena/tüvepõletikuna, surnud okstel, lehtedel või mumifitseerunud viljadel. Kasvuperioodil märja ilmaga tekkivad eosed nakatavad puuvilju õite avanemisest saagikoristuseni.
Nakkus jääb viljades varjatuks ja areneb tavaliselt pärast detsembrit hoiuruumis.
Haigustunnused ilmnevad esmalt väikeste, kergelt vajunud ümmarguste piirkondadena, mille värvus varieerub helepruunist tumepruunini. Küpsetel viljadel võivad need piirkonnad olla ümbritsetud punase haloga. Sõltuvalt nakatatavast seenest võivad laikude suurenedes sümptomid varieeruda. Mädanik areneb südamiku suunas. Kui õun lõigata sissevajunud ümmarguse laigu keskosa kohast pooleks, saab haigust tuvastada iseloomuliku koonuse- või V-kujulise mädaniku järgi õuna viljalihas (neljas pilt).
Ennetamine ja tõrje
Mädanemisohu riski hoiustatud õuntel saab prognoosida koristuseelse kuu sademete hulga põhjal, mida rohkem sademeid seda suurem risk mädanemiseks.
Viljapuuaedu, kus haigus on esinenud, tuleks pritsida juulis ja augustis enne saagikoristust koore või tüvepõletiku vastu.
Oluline on tagada taimede hea toitumine, sest eelkõige on vastuvõtlikumad mädanikule madala kaltsiumisisaldusega viljad (K/Ca suhe >30).