Must pahktäi (Aphrastasia pectinatae) nulul, kahjustab ka lehist ja kuuske.
Tunnused ja levik
Enamikul pahktäidel on mitu põlvkonda aastas ja neil on keeruline elutsükkel. Nende bioloogia võib hõlmata põlvkondi, mis vahelduvad kahe erineva okaspuuliigi vahel. Liikumine peremeestaimede vahel toimub tiivuliste vormide kaudu. Nii on musta pahktäi esmane peremeestaim kuusk, millele tekivad pahktäi elutegegevuse tagajärel väikesed pahad. Nulg on musta pahktäi sekundaarne peremeestaim. Sageli elavad putukad pidevalt sekundaarsel peremehel ilma peremeestaime vaheldumiseta. Nulul ei põhjusta pahktäid pahkasid. Nii valmikud kui vastsed imevad okastelt ja ka koorest rakumahla. Nagu nimigi ütleb on must pahktäi musta värvi, kuid keha kaitseks on neil vatitaolised karvad ning nad toodavad ohtralt vaha. Kahjustuse tulemusena muutuvad okkad kollasetäpiliseks, suure kahjustuse korral laigud liituvad ning okkad muutuvad kollaseks ja varisevad varem. Tugevalt nakatunud puud võivad tunduda lumega kaetud. Pikaajaline kõrge kahjurite populatsioon võib taimede kasvu aeglustada.
Ennetamine ja tõrje
Puid tuleks kontrollida aprilli lõpus mai alguses.
Vajadusel saab putukaid tõrjuda looduslike vahenditega nagu parafiiniõli või roheline seep, samuti erinevate keemiliste insektitsiididega. Tõrje on tõhusam kui lisada tõrjevahendile märgajat nt rohelist seepi ja kasutada pritsimisel tugevat survet, et toode tungiks putukate vahajate eritiste vahele. Ka tugeva veejoaga, mis on suunatud pahktäide kolooniale, eelkõige tüvedel tapab palju pahtäisid.