Tunnused ja levik
Emased põõsa-ebakilptäid on tavaliselt ovaalsed, tugevalt kumerad, punakaspruuni värvusega (esimene ja teine pilt).
Kahjur talvitub teise kasvujärgu vastsetena okstel (kolmas ja neljas pilt).
Kevadel, ilmade soojenedes liiguvad vastsed okstele, kus hakkavad imema taimemahla, jäädes sinna elu lõpuni. Kevadel kasvab põõsa-ebakilptäi kiiresti ja eritab suures koguses mesikastet. Valmiku arenguks kulub kuni kuu. Isased putukad esineb harva, seetõttu sigivad emased sageli partenogeneetiliselt (neitsisigimine). Emane muneb kilbi alla palju mune, mis täidavad kogu katte aluse ruumi, seejärel nad surevad. Munadest koorunud vastsed väljuvad kilbi alt ning ronivad üle taime laiali. Paljuneb kiiresti tiheda võraga ja tuulevarjulistes kohtades asuvatel põõsastel ja puudel. Kahjustavad kõik arengujärgud imedes taimemahla. Kahjustused põhjustavad peremeestaime elujõu vähenemist ja üldist nõrgenemist. Lisaks otsesele kahjustusele hakkavad mesikastel arenema tahmaseened. Viimased põhjustavad lehtede ja viljade mustaks muutumist, väheneb fotosüntees.
Ennetamine ja tõrje
Sageli on bioloogiline tõrje efektiivne. Et kindlaks teha, kas tõrje on õigustatud, otsige parasiteeritud kilpe, uurides nendelt avasid (vaata pilte).
Tõrjet saab teha taimede puhkeperioodi ajal või suvel õliga. Parim aeg on taimede puhkeperioodil, nii vähendate kahjuri populatsiooni ning häirite kõige vähem looduslikke vaenlasi. Kui täheldate kõrget parasiteerituse taset, võib tõrje edasi lükata hiliskevadeni pärast vastsete ilmumist. Vastsete ilmumist saab jälgida kleeplindiga, mis tuleb mähkida ümber okste. Kontrollige kleeplinti kord nädalas, et leida tõendeid väikeste kollaste nümfide kohta.
