Põnev kohtumine!
Avastasin oma aiast veel Eestis suhteliselt vähelevinud, kuid juba siin-seal märgatud herilasämbliku (Argiope bruennichi).
Alguses vaatasingi, et mida see vapsik seal porgandipealsete vahel toimetab, aga lähemal uurimisel selgus, et hoopis ämblik – ja lausa pesaga! Näis, kas järgmisel aastal on mu aed neid värvikaid elukaid täis. Kuna see oli minu esimene kohtumine selle liigiga, piilusin ka natuke kirjandusse. Selgus, et ta võib hammustada üsna valusasti, kuid hammustus ei ole mürgine ega ohtlik inimestele.
Põnevaid fakte liigist
Levik: Euroopas laialt levinud, Suurbritannias esmakordselt kirjeldatud 1922. aastal. Viimastel aastakümnetel on liik kiiresti põhja poole levinud, Eestis on ta suhteliselt uus tulija.
Välimus ja eluviis: must‑kollas‑valge triibuline tagakeha meenutab herilast. Emane võib punuda kuni 30 cm läbimõõduga võrgu, mille keskel on iseloomulik siksakiline siidijoon.
Elupaik: eelistab niitmata rohumaad, teeservi ja jäätmaid.
Toit: peamiselt rohutirtsud ja ritsikad, aga ka muud putukad.
Elutsükkel: isaste elu on lühike ja sageli lõpetavad nad emaste toidulaual. Munadest kooruvad noored ämblikud juba sügisel, kuid talvituvad kookoni sees ja väljuvad alles järgmisel kevadel.
Arvukus: soodsates elupaikades võib korraga elutseda isegi tuhandeid isendeid.
📍 Mullavere, Jõgevamaa, 28.09.2025
