Juurviljade nakkus saab alguse põllult, kuid haigustunnused ilmuvad nähtavale sageli alles hoiuruumis.
Haigustunnused ja levik
Kahjustused laienevad ja arenevad pehmeks vesiseks mädanikuks. Kahjustuskohale areneb peale valge vatitaoline seenemütseel. Hiljem tekivad mütseelile algul heledamad hiljem mustad seenemügarad ehk sklerootsiumid.
Tegemist on ühe majanduslikult olulisema “mittespetsiifilise” patogeeniga, kes oma peremeestaime ei vali. Patogeen säilib pinnases sklerootsiumitena mitmeid aastaid. Soodsatel tingimustel idanevad mullapinna lähedal olevad sklerootiumitel punakaspruunid 3–8 mm läbimõõduga viljakehad, mis vabastavad miljoneid eoseid (kotteosed). Eosed levivad õhuvooludega ja on kasvuperioodil peamine nakkusallikas. Üldjuhul ilmuvad viljakehad siis, kui kuivale perioodile järgneb märkimisväärne sademete hulk. Seetõttu võivad idanevate sklerootsiumite poolt toodetud viljakehad vabastada eoseid kogu kasvuperioodi jooksul juunist septembrini.
Kahjustatud või vananevatele porgandilehtedele sattunud eosed idanevad ja nakatavad taimekudesid. Sõltuvalt keskkonnatingimustest võivad sümptomid tekkida 3-5 päeva või isegi nädala pärast. Haigus levib ka haigete ja tervete taimede vahel üksteisega kokkupuutes kasvava seeneniidistiku kaudu. Kasvuaegselt toimub porgandi nakatumine pigem hilisemas faasis. Lehtede varrele ilmuvad esmalt vettinud välimusega tumeoliivrohelised laigud, mis hiljem kattuvad valge vatitaolise seeneniidistikuga. Seeneniidistikule arenevad sklerootiumid kas väljapoole või ka leherootsu sisemusse. Tugeva kahjustuse korral võib hukkuda terve taim. Seenemügarate idanemisel tekkinud seeneniidistik võib nakatada ka otse juuri, eoseid moodustamata.
Haigustekitaja tuuakse hoidlasse tavaliselt saastunud mulla või saagiga.
Ennetamine
Hoiuruumis kontrollida regulaarselt säilitatavaid juurvilju ja eemaldada nakatunud juurviljad.
Kasvuaegselt vältida liiga tihedat külvi ja liigset lämmastikuga väetamist, samuti liigniiskust.
Rakendada külvikorda.
