Kirsse ja ploome kahjustav puuviljamädanik (Monilia laxa) võib nakatada ka pirne ning mõnikord õunu. Eestikeelsetes allikates nimetatakse seda haigust luuviljaliste mädanikuks, mis täna ei ole enam päris täpne.
Tunnused ja levik
Luuviljalistel põhjustab haigus nii õite ja okste põletikku kui viljade mädanemist. Õie- ja oksapõletik esineb varakevadel puudel õitsemiseaaegselt, kuigi oksapõletikku võib esineda ka viljade valmimise ajal.
Esmalt nakatuvad õie osad, seen tungib õide ja õievarre kaudu võrsetele ja okstele. Nakatunud õied närbuvad, muutuvad pruuniks ja tavaliselt jäävad kinnitunult oksa külge. Võrsete tipud ja oksad kuivavad koos lehtedega, mis jäävad rippuma kuni sügiseni.
Nakkuse levimisel okstele tekivad haavandid, kust eritub kummitaoline aine (kummivoolus). Niisketes ja soojades tingimustes moodustuvad nakatunud õite ja okste pinnale hallikaspruuni värvi eospadjandid.
Puuviljade vastuvõtlikkus luuviljaliste mädanikule suureneb 2–3 nädala jooksul enne saagikoristust. Esialgu on viljadel näha pruunikad ringikujulised laigud, millele hiljem tekivad hallikaspruunid koniidide massid, kust saavad alguse uued infektsioonid. Soodsates tingimustes, sooja ja niiske ilmaga võib kogu saak hävida. Haiged viljad, mis ei pudene maapinnale mumifitseeruvad.
Haigustekitaja talvitub nakatunud taimeosadel: võrsetel, okstel, vanadel õieosadel või mumifitseerunud viljadel. Kevadel toodab haigusetekitaja nakatunud taimeosadelt mittesugulisi koniide. Harvadel juhtudel arenevad maapinnale kukkunud viljadel ka apoteetsiumid (suguline põlvkond), mis toodavad kotteoseid. Nii koniidid kui ka kotteosed levivad kevadel tuule ja vihmaga, mille käigus nad nakatavad õisi ja noori võrseid. Pikk õitsemisaeg suurendab nakatumisvõimalusi.
Fotod: Kaire Loit ja Tiiu Annuk
Ennetamine ja tõrje
Haigestunud mumifitseerunud viljad eemaldada, lõigata haigestunud oksad välja.
Vajadusel pritsida enne ja pärast õitsemist.
